Jooga kui elustiil
Inimestel, kes asuvad hatha joogat praktiseerima, võivad olla erinevad eesmärgid: ühte veetleb oma füüsilise keha harmoonilise arendamise võimalus või kehahädade leevendus, teised otsivad joogavõimlemisest teed vaimse kosmose poole. Ja mõlemad võimalused on soovijatele avatud. Kõige olulisem on meeles pidada, et jooga keskendub sinule ja sinu elule. See on teekond, kus sa avastad, kes sa oled ja õpid kuulama, mida su kehal sulle öelda on.

Harjutuste juures nõutav keskendumine ja hetke tunnetamine õpetavad inimest üha enam kuulama oma kõige vajalikumat tööriista - oma keha. Paljud meist kipuvad elama nii nagu oleks keha tasuta antud tööpink, mille võib lõpuni välja kurnata. Siis aga nõutakse arstilt imesid. Tihti osutub see aga võimatuks, sest vastutust hoolimatuse eest ei saa keegi teine enda peale võtta. Jooga õpetab kuulama ja austama oma keha ning ka vastavalt reageerima. Selline käitumislaad tasakaalustab kehas toimuvaid protsesse ja selle tulemusena on inimene ka ekstreemsetes olukordades rahulikum, võimekam ja tulemuslikum.

Jooga tähendab ühendust

Jooga on õpetus terviklikust inimkäsitlusest ja on suunatud ühenduse loomisele inimese keha, meele ja vaimu vahel, samuti inimese ja looduse, mineviku ja tuleviku vahel. Oluliseks peetakse teadvuse laienemist, et elu kvaliteet paraneks. Joogaõpetus on antud meile elamise pärast. Teadvuse laienemise läbi on inimene võimeline tajuma, milleks elu on teda siia kutsunud, on võimeline tajuma oma elu ülesannet. Seega ei ole jooga füüsiliste harjutuste kompleks vaid elamise viis.

Vanad tekstid sisaldavad juhiseid inimkonnale, kuidas toimida, et püsida pidevas liikumises ja arengus. Jooga areneb ja muutub koos inimestega, kuid jooga eetilised alused on püsinud tuhandeid aastaid, andes samas lahtimõtestamiseks igal ajastul erinevaid vaatenurki.

Jooga eetika olulisemaid printsiipe on vägivallatus ehk  ahimsa . Siia lisandub veel saamisest ja võtmisest loobumine, tasakaal ja mõõdukus toimimisel, keskendumine olulisele, tõesus, mittevarastamine, nii sisemise kui ka välimise puhtuse eest hoolitsemine s.o ka mõtte ja tegude puhtus, õppimine ja eneseuuringud.

Jooga aitab mõista ka seda, et me ei valitse kõike. Läbi avarama loodusjõudude tunnetuse sünnib inimeses sügav oskus järele anda, leppida ja mõista. Loobudes tekib ruumi uuele, keskendudes olulisele, sünnib uus kvaliteet tegevuses. Lõpetades pideva tõmblemise mineviku ja tuleviku vahel, on võimalik püsida praeguses hetkes ja teha toiminguid parimal võimalikul moel.

Joogas on kasutusel mõiste SISEMINE NÄGIJA ehk TÕELINE MINA - ta on meis kõigis, ta teab ja näeb kõike ning tuleb esile vaikuses, olles endaga ja loodusega kooskõlas.

Siin ei ole tegemist müstikaga. Luues endas tasakaalu- ja keskendatuse seisundi, segajad langevad ära ning inimene suudab kuulata sõnumeid ja impulsse, mis tulevad tema sügavast sisemusest. Siit edasi algab õige toimimine. Aga kuidas jõuda oskuseni püsimaks vaikuses ja keskendatuses?

Siin tulevadki appi joogapraktikad, mis sisaldavad vastavaid harjutusi. Praeguse ajastu suur probleem on oskamatus endaga toime tulla, võimetus ära tunda tõelisi väärtusi ja teha õigeid tegusid, sest ühendus Tõelise Minaga on katkenud. Nõnda on joogaõpetus saanud uuesti vajalikuks ja jooga uus laine on jõudnud kõikidesse maailmajagudesse.

Füüsiliste harjutuste eesmärgiks on viia aeglane keha ja kiire meel tasakaalu, õpetada kohtuma oma uute takistustega, toimida tervise ja puhtuse loojana.

Võttes erinevaid kehaasendeid, saame teada oma takistustest liikumise teel, samas toimub energiakanalite mõjutamise läbi keha tervendamine ja meelte rahustamine. Toimides kehale võib õige pea märgata olulisi seoseid keha ja meele vahel. Rahutu meel hüpleb kontrollimatult edasi-tagasi, luues sama rahutu ja pinnapealse hingamise, luues olukorra, kus me pole teadlikud oma tegudest ja pole seega ka võimelised võtma täit vastutust enda peale selle eest, mis toimub.

Keha seisundisse süvenemine õpetab loodusrütme tundma ja nendega arvestama. Keskendunult ja tundlikult ennast tundma õppides sünnib sügav lugupidamine oma keha vastu. Joogatekst ütleb, et kui oled mures või haige, mine templisse ja palveta. See ei tähenda muud kui pöördumist sissepoole, vastuste otsimist iseendast, sest tempel on inimese keha. Tempel peab olema puhas ja vaikne, et oleks võimalik kuulda oma  sisemist MINA .

Jooga on enesekasvatussüsteem, mis on suunatud inimese füüsilisele, moraalsele, sotsiaalsele ja vaimsele tervisele. Jooga peaks kaasas käima meie elu argikäitumises.

Jooga kasvatab meid, ta suurendab teadmisi ja kogemusi kõigil elu tasandeil ja selle erinevatel aladel, sektoreil. See justkui aitaks meil tõusta kõrgemale vaateplatvormile, kust on selgemalt näha inimelu ja üldse elu terviklikkus, kus selgub elu erinevate momentide omavaheline vastastikune mõju ja ühtekuuluvus ning meie enda koht selles vastastikuste mõjude tandril elava ja mõjutava osana.

Kuid jooga teeb seda kõike vaid tingimusel, kui oleme avatud vastu võtma ja ellu rakendama seda, mida oleme juba mõistnud. Meie harjutuste, õpingute ja mõistmiste ellu rakendamist võiks näha spiraalina, kus keereldakse ümber keskpunkti, aga mitte kunagi samas kohas, vaid algsest lähtekohast ikka kaugemale ja kaugemale, järk-järgult, vähehaaval.

Nii peame me joogas ikka ja jälle tagasi tulema samade asjade juurde – samade aasanate juurde iga päev – ja siiski pole nad samad, sest me ise pole enam samad, kes eile, ja homme need, kes täna. Meie kogemused ja arusaamine süvenevad pidevalt.

Selles muutumises näen üht mure põhjust: joogaga on võimalik panna meid nägema enda tähtsat, aga tagasihoidlikku osa oma ümbruskonnas, mille koostöö laieneb maailma kõiksuseks. Siiski pole automaatseid tagatisi selleks, et me kasvaksime nägema õigeid vahekordi. Inimloomusele tüüpiline enesekesksus võib põhjustada viltu kasvamise ja kõrvalproduktina tekib eneseteadlikke, uhkeid joogafanaatikuid. Tuleb tähele panna, et kui ilmneb selline tendents, peatub tõeline kasv. See on mõistetav: enesega piirduv inimene välistab oma elus need sisemised toiteallikad, mis on kõigile ühised, ja mis suudaksid tedagi toita. Inimese jõuvarude ebapiisavus, kui tema elu juured irduvad vaimu uut elu loovast maapinnast, on vaieldamatu tõsiasi.

Jooga, mis peaks aitama meil oma võimalusi ausalt ja realistlikult hinnata, s.o jõuda tõesse ja alandlikkusesse, võib teenida sellisel juhul ka vastupidiseid eesmärke: see suurendab meie energiat, aga ei anna selget suunda selle kasutamiseks; kui me pole tähelepanelikud, suundub see teenima negatiivset ja mitte positiivset elusuunda.
Kuidas saaksime vältida seda ohtu? Selleks aitab meid enesetundmise suurenemine.

1. Eneseuuringu abil.
2. Ümbruskonna abil, kui ollakse avatud ja vastuvõtlikud sõprade, töökaaslaste ning selle grupi antud vihjetele, kuhu kuulutakse. Me kuulame meelsasti kiitust ja tunnustavaid sõnu ja neid me peaksimegi saama. Aga sedavõrd peaks meis olema ka vastupidavust – või me peaksime seda leidma – et suudaksime kuulata sõpradelt ka neist asjust, mida võiksime teha paremini, kui teame oma puudusi. Kõrvalt ja distantsilt on paljud asjad paremini näha kui lähedal olles. See on meie kõrvalolijate eelis. Teisi asju tuleb aga paratamatult lähedalt vaadata. See on meie enda eelis. Mõlemat on tarvis.

Mõnikord olen kaastundega vaadanud inimesi, kes on sattunud ühiskonnas sellisele positsioonile, et sõbrad ei pea enam sobivaks neile nõu anda, või selliseid, kes ise on end asetanud väljapoole kriitikat. Me õpime äraarvamatult palju ootamatust suunast tulevast kriitikast – võibolla kõige enam just jälgides oma reaktsiooni kriitika vastuvõtmisel justkui kõrvaltvaatajana, teadvustades oma õigustuse vajadust, tõrjumisvajadust, selgitamissoovi, ründavust, laimamissoovi, tähtsusetuks tunnistamise soovi jne. Kui me kõike seda näeme ja laseme sel toimuda järkjärgult, jõuame ehk selle punktini, kus paneme relvad maha, tunnistame, et teisel on vähemalt mingilgi määral õigus ja meie olemuses, just meie füüsilises kehas, algab tähelepanuväärne puhastumine, kergendus ja jõu suurenemine. See tasub end ära! Kui peame meeles, et meie eluviis hõlmab füüsilist, mentaalset, moraalset (sotsiaalset) ja meie vaimset olemust ja kasvamist, võime esitada endale küsimusi, mis aitavad meil näha oma edasiliikumist, ja suunata neid erinevatele aladele. Näiteks nii:

– Kas olen järjekindel oma füüsilise tervise suhtes? Kas võiksin mingis punktis lihtsustada oma elukombeid ja nii vältida ühelt poolt stressi ja teiselt poolt enesehellitamise ohtu.

– Kas olen piisavalt selgelt teadvustanud, kuidas müra, lärm, hääled, helid, pidev tulemine ja minemine, askeldamine ja kiirus meelt koormavad? Kas olen jätnud piisavalt aega jooga vaikuses jälgida rahunenult elu askeldusi ja melu? Või on mu elus kaks sahtlit, milles kummaski hoian ise asju?

– Kas oskan kuulata teist inimest rahulikult, tähelepanelikult, kommenteerimata? Kas on mu elus inimesi, kellega kohtumine äratab minu meeles midagi ebameeldivat või negatiivset? Kui on, kuidas ma siis käitun: kas lasen sellel tundel muutuda süüdistamiseks ja eneseõigustamiseks või võtan arvesse võimaluse, et mu tunne pole põhjendatud, vaid et see on mu oma meele toode? Kas võtan arvesse muutuse võimaluse nii iseenda kui teiste puhul?